Targa tarbija blogi: kuhu visata ostutšekid

Eestlasel napib vajalikke oskusi ja teadmisi prügi sorteerimise vallas. Ehkki põhisüüdlaseks võib pidada viitsimatust, napib paljudel teadlikkust erinevat sorti prügi äraviskamise võimaluste kohta. Kuidas käitude pakenditega ning millisesse prügikasti kuulub ostutšekk, selgitab kuhuviia.ee projektijuht Kristiina Kerge.

Mis ei ole toode, on pakend

Kõige selgema vastuse, kuidas teatud sorti jäätmetega edasi käituda, annab kuhuviia.ee keskkond. Kristiina Kerge sõnul kuuluvad lehekülje populaarseimate päringute hulka elektroonikaseadmed, pakendid, riided, suurjäätmed, mööbel ning ehitus- ja lammutusjäätmed.

Kuna pakendite teema on viimasel ajal väga palju inimeste huviorbiiti kuulunud, otsitakse vastust just nendega seotud erinevatele sõnadele.

“Pakendite puhul on oluline meeles pidada, et mis ei ole toode, on pakend. Näiteks kui ostate mingi elektroonikavidina, siis pakendis on erinevad materjalid – kile, penoplast, papp, metallist kinnitused – kõik see on pakend ning tuleb kodus eraldi hunnikutesse koguda ja siis konteinerisse viia,” märkis Kerge. Sealjuures on oluline, et selliseid pakendeid ei visataks kõikide materjalidega koos ühte konteinerisse.

Valed asjad vales kohas

Kerge hinnangul on madal ka inimeste teadlikkus, et lisaks jäätmejaamale saab ravimeid viia apteeki, lambipirne võtavad omakorda vastu erinevad kauplused nagu K-Rauta, Euronics, Bauhof, Kodumasinad, E-Lux ning Maksimarketi Expert ja nii edasi. “Patareisid saab viia kaupluste kogumiskastidesse ning komplektsed seadmed (ei ole osadeks lammutatud) saab tasuta viia jäätmejaama,” tõi Kerge välja.

Kuhuviia.ee projektijuhi sõnul valmistab suurt muret asjaolu, et heategevusorganisatsioonidele viiakse katkiseid ja kulunud, määrdunud riideid ja jalatseid. “Väga oluline on meenutada, et heategevuspoodi annetamiseks ja riidekonteinerisse panemiseks sobivad puhtad ja kantavad riided, jalatsid,” rõhutas ta.

Seega tuleks need riided ja jalatsid, mida ise enam ei tahaks kanda, panna segaolmejäätmetesse, mitte viia heategevusorganisatsioonile. “Vastasel juhul tekitab see neile tohutuid kulusid,” märkis ta.

Mitu materjali korraga

Sageli valmistab äraviskajale muret küsimus, kuidas kohelda selliseid pakendeid, mis koosnevad mitmest materjalist. Kristiina Kerge sõnul kogutakse Eestis nelja liiki pakendeid, mis jaotuvad kaheks: pandimärgiga pakendid ja ilma pandimärgita pakendid.

“Pandimärgiga pakendite kogumine on väga lihtne ja selge, see on olnud Eestis juba alates 2005. aastast. Pandimärgiga pakendeid saab tagastada koos korkidega, neid ei pea ära võtma. Kuna pudelikork on pakendi osa, kuulub see tagastamisele koos pudeliga,” selgitas ta.

Ilma pandimärgita pakendeid on võimalik koguda kolme jaotusesse: klaaspakendi, papp- ja paberpakend ning plast-, metallpakendi ja joogikartongi konteinerisse.

Pakendid, mis koosnevast mitmest materjalist, tuleb Kerge sõnul võimalusel enne konteinerisse viimist eraldada erinevad materjalid. “Näiteks jogurtitopsi paberist ümbris tuleks eraldada, klaaspakenditelt tuleks eemaldada korgid ja kaaned (sildid võivad jääda), joogikartongpakendid (n-ö tetrapakendid) võib viia koos korgiga kogumiskohta,” selgitas ta.

Kuna joogikartong on komposiitmaterjalist ehk koosneb mitmest erinevast materjalist ja vajab ümbertöötlemiseks erilahendust, on neid materjale väga raske ringlusse saata. “Seega võiks eelistada neid pakendeid, mis on ühest materjalist (klaas, metall) või lihtsamini tükkideks võetavad tarbija poolt,” märkis Kerge.

“Kui kogumiskohas on konteineril kõik kolm kleebist, siis võib kõik ülalnimetatud pakendid sinna konteinerisse kokku panna,” lisas ta. Kõige olulisem on meeles pidada, et pakendikonteinerisse ei visata muid jäätmeid ja et pakendid oleksid tootest tühjad.

Oluline on vähendada ebavajaliku prügi hulka

Ebavajaliku prügihulga vähendamist on tarvis alustada jäätmetest, mille tekkimist annaks lihtsal moel vältida. Üheks selliseks jäätmeks on ostutšekid, mis pärast väljaprintimist kiirelt tee esimeses ettejuhtuvas prügikastis leiavad.

Kristiina Kerge sõnul on oluline anda kliendile võimalus tšekist loobuda, mis tähendab, et kassasüsteemid peaksid võimaldama tšekki mitte välja printida. “Väga tervitatav on, et näiteks Rimi iseteeninduskassas on valik, kas külastaja soovib tšekki või mitte,” märkis ta.

“Ka kõigis tavakassades võiks teenindaja küsimus, kas klient soovib tšekki või mitte, tähendada, et seda ei trükita, mitte seda, et teenindaja viskab selle enda kassa juures olevasse segaolmejäätmete kasti,” lisas Kerge.

Et ostutšeki materjali puhul pole tegemist tavalise paberiga, tulekski tšekk visata segaolmejäätmete hulka. “Kui tegemist on paberarvega, tuleb tavaliselt tellitava kaubaga koos, A4 paberil, siis paberikonteinerisse,” selgitas ta.