Rimi turundusjuht: juhukliendi karistus on kõrgem hind

Veel vähem, et mõni kolmas osapool kasutaks seda meie mõjutamiseks või veenmiseks.

Facebooki andmeleke tekitas palju küsimusi ja poleemikat ka Eestis. Meid häirib, kui usaldust kuritarvitatakse, isegi vähimal määral. Inimeste isikuandmete kaitsega on tegeldud pikka aega, mille üks põhjus on vajadus inimest turvata tugevama poole, näiteks teenusepakkuja eest.

Me anname oma andmeid sageli kergekäeliselt ning ühtäkki avastame, et sellel, kellele me need andmed andsime, oli nendega veidi teine mõte, kui me eeldasime. Või tekkis tal see mõte siis, kui ta oli meie andmed kätte saanud. Näiteks jagada meie andmeid kolmanda osapoolega. Rämpspost võib olla juhuslik, kuid ei pruugi.

Ettevõtete jaoks jõustub alates 25. maist uus andmekaitseseadus, mis muudab andmete kogumise ja töötlemise lojaalsusprogrammide omanikele keerukamaks ja vastutusrikkamaks. Rimi peab seaduse muudatuse tulemusena küsima üle 600 000 kaardi kasutajalt nõusolekut püsikliendilepingu uuendamiseks ja kohandamiseks uuele privaatsuspoliitikale. Kolmandik Eesti elanikest peavad soovi ja huvi korral meiega täiendavalt suhtlema.

Kõik andmed meie kohta kuuluvad meile

Uus seadus annab klientidele õigusi, mida kliendid tavaliselt ei tea ega kasutada. Näiteks avaneb kliendil võimalus nõuda andmete töötlemise piiramist või vaielda vastu isikuandmete töötlemisele. Või veel eripärasem: klient võib ühelt kaupluseketilt nõuda oma andmeid, et need anda teisele. Suure tõenäosusega sellist võimalust väga usinalt kasutama ei hakata, kuid aset leiab oluline suhtumise muutus. Andmete omanik on igal juhul klient.

Täna on ükskuid ettevõtteid, kelle lojaalsusprogrammid vastavad uuele andmekaitseseadusele. Nende kohandamine seadusest tulenevatele nõuetele eeldab palju vaeva ja suurt pingutust. Lojaalsusprogrammid, mis programmi loojale piisavat huvi ei paku, võivad lõpetada maist suure tõenäosusega toimimise.

Lojaalsusprogrammidel on mõte siis, kui neist sünnib kliendi ja teenuse pakkuja vastastikune kasu. Reeglina soovib teenusepakkuja, et klient ostaks eelkõige temalt ning klient soovib selle eest soodsamat, täpsemalt öeldes unikaalset hinda.
Tõhusamad programmid suudavad seda ka pakkuda, kuid reeglina on meil kõigil rahakotis kliendikaarte, mida ei ole peale saamist sisuliselt kasutanud. Uued piirangud peaks vähendama olulisel määral kasutuid ja vastastikuse huvita kliendikaarte.

Juhuklient peab maksma rohkem

Lepingute uuendamise kohustus sunnib meid kõiki mõtlema, kas me üht või teist
kliendikaarti vajame ning teiselt poolt juhib tähelepanu kliendikaardi võimalustele. Me mõtleme harva, et kliendikaardid ja lojaalsusprogrammid on meile kasulikud.

Kuid kui meil on võimalik kuskil veidigi alla saada või tasuta kohv, siis kasutame neid hea meelega. Eriti siis, kui me tahame selle ostu teha igal juhul. Meil on kasulik meile kuuluvaid andmeid teenusepakkujaga jagada, sest me ootame tema pakkumist – näiteks 5ndat tasuta kohvi.
Enamik tarbijaid on kogenud, et mittelojaalseid kliente kipuvad teenusepakkujad „karistama“.

Karistus on kõrgem hind. Rimi püsiklient võidab aastas umbes 200 eurot võrreldes juhukliendiga. Sama lugu on identiteedi „varjamisega“. Kõnekaardi tasu on kõrgem kui lepingulise kliendi oma.
Niisiis, teenusepakkuja maksab soodsamat hinda pakkudes lojaalsusprogrammiga kliendi andmed kinni, mis võimaldab suure tõenäosusega tal samale kliendile personaalseid pakkumisi tehes rohkem müüa. Teenusepakkuja võit on suuremad mahud.

Regulatsiooni eesmärk on kaitsta klienti agressiivsete müügipakkumiste eest ning veel enam, kaitsta neid kliente, kes ei märka ega taju, kuidas talle neid pakkumisi tehakse. Seadus puhastab ja korrastab turgu ning tulemuseks on ausama kaubanduse kõrval ka suurem kliendikasu.

Allikas: Eesti Päevaleht