Prügisukeldumine aitab päästa toitu, kuid sel on ka oma ohud

Prügisukeldumise eesmärk seisneb suuresti toiduraiskamise vähendamises, aga osalt ka raha säästmises. Pealtnäha üllas ettevõtmine võib kujutada aga ohtu prügisukeldujate endi tervisele.

Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats ja Rimi kvaliteedijuht Algis Murumaa selgitavad, millised on prügisukeldumise ohud ja mida tuleks sel moel toitu päästes tähele panna. 

Eestis sai prügisukeldumine alguse Tartust

Juba umbes viis aastat tagasi hakati Eestis kõnelema inimestest, kes käisid prügikastidest toitu otsimas. Katrin Bats sõnab, et toona olid need just tartlased, kes tema poole pöördusid ja küsisid, et kas nad saaksid toitu mitte prügikastist, vaid otse Rimi käest.

Bats meenutab, et vestlus prügisukeldujatega oli üsna pikk ning lõpuks suunas ta seltskonna Toidupanga jutule, sest Rimil on Toidupangaga omavaheline kokkulepe. “Suure jaeketina peame oluliseks kehtestada ja kinni pidada endi loodud, aga ka seadusest tulenevatest reeglitest ja kohustustest, millele ilmselt iga prügisukelduja ei mõtle,” selgitab Bats.

Siin tulebki appi Toidupank, mille töötajad teavad täpselt, missugune on kuupäev, millal võib toitu veel tarbida ja millal see rikneb. Toona prügisukeldujad veel ikkagi Toidupanga poole ei pöördunud või kui pöördusid, siis asja sellest paraku ei saanud.

Rääkima peab ka võimalikest ohtudest

Siiski arvab Bats, et prügisukeldumisest on oluline rääkida, sest isegi sel juhul, kui toidu annetamine muutub veel tõhusamaks, jääb alati alles poode, mille prügikastist leiab toitu. 

Vahel võib kõrvalseisjaile jääda mulje, et kauplused viskavad ära toitu, mis näeb ilus välja ning on veel täiesti kasutuskõlblik. Pelgalt peale vaadates ei pruugi aru saada, miks toit prügikasti sattus, tegelikult on sel alati aga kindel põhjus.

Näiteks võib juhtuda, et mõnda toiduainesse on sattunud klaasikillud. Tootja edastab selle info jaeketile, kes siis toote omakorda ära viskab. Prügisukeldujad jäävad siinkohal aga inforingist välja, mistõttu ei ole nad teadlikud võimalikest ohtudest, mis varitseb pealtnäha täiesti söödava toidu sees.

Teine ja kõige levinum murekoht on piima- ja lihatooted, kuhu enamasti märgitakse peale “kõlblik kuni”. See tähendab, et kuupäeva ületades on toote säilivusaeg läbi ning selliseid tooteid tarbides eirab inimene toidu mikrobioloogilise ohutuse kriteeriume.

Nimelt kirjutab Maaeluministeerium, et toidu kvaliteedi ja saastumise ulatuse hindamiseks on levinumate mikroorganismide ja nende toksiinide jaoks, nagu näiteks Salmonella või Listeria monocytogene, määratud piirnormid ehk suurim lubatud sisaldus toidus.

Piirnormist rohkem ei tohi mikroorganisme toidus leiduda ei toidu tootmisel ega kogu selle säilimise aja jooksul. Pärast säilivusaja lõppu võib kasvada mikroorganismide ja toksiinide tase toidus, mistõttu võivad toiduained kujutada ohtu inimese tervisele. 

Bats tunnistab, et ei ole olemas sellist prügikonteinerit, kus on selekteeritud, mida sinna visatakse. Seega ei ole olemas n-ö ohutut prügikasti, kus leiduvad vaid toiduained, mis ei ole riknenud.

Rimi kvaliteedijuht Algis Murumaa sõnul on kõige turvalisem tarbida värskeid puu- ja juurvilju, sest neil ei ole kindlat säilivusaega ning toidu värskust saab hinnata väljanägemise järgi. “Kui puuviljad on normaalse välimusega ja kuskilt ei hallita, siis on need tavaliselt ka söömiskõlbulikud,” sõnab ta.

Esmalt tehakse pakkumine Toidupangale

Üks põhjus, miks Rimi mõningaid toiduaineid kauplustes müüa ei saa ning näiteks annetab, on külmikurikked – tooteid ei ole lihtsalt võimalik külmas hoida ning neile peab leidma kiirelt uue asupaiga.

“Enamasti, kui meil külmikurike aset leiab, on esimene küsimus, kas saame annetada tooted Toidupangale,” ütleb Bats. See on alati Rimi esimene eelistus, sest Toidupangal on aastatepikkune kogemus ja kompetents, kuidas toitu ohutult päästa, nii et inimesed seda tarbida saaksid.

See, kas külmikus olnud kaup jõuab Toidupanka või peab selle ära viskama, sõltub suuresti asjaoludest. Kui rike toimub näiteks öösel, siis ei ole võimalik kindlaks teha, kui kaua on tooted olnud külmaahelast väljas. Sellisel juhul toitu enam annetada ei tohi. Kui rikke tekkides jõutakse kiirelt reageerida, siis on aga Rimi esimene valik kindlasti annetamine.

Toidupank vajab lisatööjõudu

Bats kutsub ühtlasi prügisukeldujaid üles tegema Toidupangaga koostööd. “Mida ma kindlasti ka veel soovitan, kui me räägime prügisukeldajatest kui aktiivsetest ühiskonnaliikmetest, kes prügisukelduvad enamasti toidu päästmise eesmärgil, siis oleks neist ehk kõige rohkem abi Toidupanga vabatahtlikena,” pakub Bats välja.

Ta lisab, et on aastate jooksul oma töös näinud arengut, kuidas Toidupank ise oma osakondi üle Eesti hästi palju juhendab, õpetab ja harib, et neis ei oleks toidukvaliteedi seaduste osas eksimusi ega kõrvalekaldeid.

Bats kinnitab, et Rimi annetaks oma poodidest iga päev senisest rohkemgi kaupasid Toidupangale, kuid tihti jääb asi tööjõupuuduse taha. Arenguruumi on mõlemal – nii Rimil kui heategevusorganisatsioonil. Samas on vähese ajaga suur areng juba toimunud. Eelmisel aastal kasvas ainuüksi Rimi annetuste arv enam kui 40%. 

Bats toob välja, et üks piirkond, kus kõige enam abi vajatakse, on Ida-Virumaa. Prügisukeldujad saaksidki seal aidata toidu kauplustest kokku korjata ja abivajajatele toimetada.