Poodlemise tulevik

Eesti on kaubanduskeskustega üle külvatud, meil on iga elaniku kohta – imikutest raukadeni välja – ligi üks ruutmeeter kaubanduspinda. Oleme selles vallas kogu Euroopa teravaimas tipus. Inimeste praegune harjumus käia suurtes kaubanduskeskustes korilusega tegelemas võib aga juba mõnekümne aasta pärast muutuda ajalooks.

Kaubandus on üles ehitatud nii, et inimesed lähevad õhtuti koduteel (paremat kätt) asuvasse super- või hüpermarketisse, nädalavahetustel mõnda suuremasse poodide kobarasse, kus asub kümneid või lausa sadu kauplusi. Võibolla on harjumuspärane mõelda, et nii see on ja nii ka jääb, kuid miski pole igavene.

Kaubandus muutub – algul hakkab kaubanduskeskuste hulk kahanema lihtsalt seetõttu, et meil on neid ühel hetkel liiga palju ja kõik ei suuda kasumit teenida. Meieni jõuab Ameerikas üsna tavapärane vaatepilt tühjadest kolossidest. Ent seejärel võib sulgemiste tempo veelgi kiireneda, sest ka jaepoodlemisse jõuab revolutsioon – e-kaubandus.

Miks me ikka veel poes käime?

Pangad koondavad üle maailma igal aastal kümneid tuhandeid inimesi, sest e-ajastul pole neid enam lihtsalt nii palju vaja. Isegi arvutiprogrammeerijaid vallandatakse Indias massiliselt, sest arvutid programmeerivad nende eest juba ise. Ja siis ongi aeg endalt küsida, kuidas on saanud tavapärane poodlemine siiani kesta laias laastus säärasena, nagu see on – koriluse 21. sajandi analoogina? 

Vastus peitub küsimuses endas. Kiviajal küttisid mehed loomi ja valdavalt naised tegelesid korilusega; praegusenigi võib seda märgata sugude erinevas ostukäitumises. Naistel kulub ostukeskuses tavaliselt kauem aega, sest neile meeldib uurida ja valida, mida nad ostavad (loe: üles korjavad), sellal kui mehed sihivad üldiselt kindlaid ja turvalisi kaubagruppe (loe: heidavad oda mammuti pihta).

Mõnigi Eesti kett müüb toidu- ja joogikraami ka veebis, ent seni on e-kaubanduse osa jäänud väga tagasihoidlikuks, piirdudes vaid kuni kahe protsendiga. Internetis on pildid, inimesed klikivad neid, panevad kauba ostukorvi ja tellivad siis koju. Paraku ei ole selline lähenemine kuigi ahvatlev. Kunagine korilane ja kütt ei saa veebist õiget rõõmu asjade võrdlemisest ja katsumisest. Õhku jääb küsimus, kuhu kaup ikkagi tellida – sugugi kõik ei saa istuda tundide kaupa kodus ja oodata, millal heliseb fonolukk. See on ka põhjus, miks Rimil ei ole veel e-poodi. Me töötame ka enda projekti kallal, aga kui juba tulla selles vallas turule, võiks pakutav olla klientidele nii mugav kui ahvatlev osta. Mõistagi peaks ka hind olema sobiv, sest klient eeldab, et e-poest tellitava kauba eest ei tule tasuda rohkem kui päriselt poodi minnes.

Millal pimesupermarketid Eestisse jõuavad?

Loeme küll Eestis üles järjest uute kaupluste ruutmeetreid, ent tegelikkuses ei näita see iseenesest veel edumeelsust. Briti kaubanduskett Tesco on rajanud üle riigi juba hulga niinimetatud pimesupermarketeid (dark supermarket, dotcom centre), mis kujutavad endast tavakundedele suletud hooneid. Kliendid tellivad oma igapäevase ostukorvi sisu arvutist või nutitelefonist, pimekaupluse töötajad panevad selle robotite abil kokku ja saadavad siis inimestele koju.

Kes aga soovivad oma toidukraami kätte saada töölt koju sõites ja endale sobival kellaajal, hakkavad kasutama praegustega sarnaseid pakiautomaate. Jah, praegu veel ei või toidukaupu pakiautomaati tellida, aga õige pea muutub seegi, nii nagu laieneb ka automaatide kasutus. Neid hakkab olema kõikjal inimestele sobilikes kohtades, ka maapiirkondades, ning teenus ise on odav ning miks mitte lausa tasuta – kaupmees maksab. Seejuures ei ole kliendil võimalust jätta oma vorsti ja juustu kappi riknema, sest ka toidu pakiautomaadis hoidmisel on «parim enne» tähtaeg.

Võib ju küsida, mis saab praegu kaubanduses töötavatest inimestest, kui nende töö suuresti automatiseeritakse. Mis saab kassiiridest? Mis saab laotöötajatest? Eks ole ju teada, et juba praegu on poodidesse keeruline töötajaid leida, sest pole lihtne maksta neile konkurentsivõimelist palka olukorras, kus kaubanduskeskusi on rohkem, kui tarvis oleks.

Kauba virtualiseerumist pelgama ei pea

Me saame vabastada selle nii väärtusliku inimjõu keerulisematele tegevustele, kui seda on kauba lindilt läbi piiksutamine. Juba praegu on iseteeninduskassad kolmandikus Rimi kauplustes, kokku sadakond aparaati. Meil on poode, kus ostetakse 40 protsenti kaubast iseteeninduskassade kaudu. Saame suunata rohkem inimesi tööle teenuskeskustesse, kus nad lahendavad klientide probleeme, panevad kokku neile koju saadetavaid kaupu ja teevad palju muud. Kui konkurents ei muutu taas tarbetult hullumeelseks, saame maksta väiksemale hulgale töötajatele ka kõrget palka.

Niisiis laheneb õige pea küsimus, kuidas saada veebipoest oma igapäevane leib mugavalt kätte, ning jääb vaid üks mure – mis saab korilase valimise ja aistimise mõnust? Kahemõõtmelistel piltidel klikkimine on veidi igav ja emotsioonitu tegevus. Kujutage seda kaupa aga ette kolme- või neljamõõtmelisena, sest 3D lahendused pole peagi enam ainult mänguhuviliste pärusmaa.

Pange aga virtuaalprillid pähe ja valige ise keskkond, kuhu ostma lähete. See võib olla vana hea supermarket kõigi oma riiulitega. See võib olla planeet Maa, aga miks mitte näiteks Kuu. Ent see võib olla ka mets, kus te kõnnite ringi, korv käes, aga seente asemel korjate üles saia, vorsti, piimapaki ning miks mitte soodushinnaga saumikseri. Korilus missugune ja muide – kaup, mis koju jõuab, pole sugugi virtuaalne. See on ehtne.

Allikas: Vaido Padumäe