Oma kodukandi Otepää patrioodina tuntud Veikko Tääri elu on viimastel kuudel tiheda töögraafiku pärast koondunud pigem pealinna. Vestleme temaga toidust, sportimisest, aga ka tööst.
Kohtume Tallinnas Rotermanni kvartalis restoranis Pull, mille üks asutajaid on Veikko sõber, grillimeister Enn Tobreluts. Näitleja käib väljas söömas üsna tihti, sest paljud sõbrad tegutsevad toitlustusäris ning kohtutakse just neile kuuluvates restoranides ja kohvikutes. Veikko valib menüüst ribiliha ja salati, kartulist loobub. Kui Enn on mitu korda soovitanud maitsta ka tervislikku apelsini ja porgandi segamahla, annab Veikko järele. Liha sportlikule näitlejale meeldib, samuti rohke salat. “Mõni ütleb, et näe, kui palju heina on ette tõstetud,” kirjeldab Veikko ning lisab, et on puhtakujuline omnivoor, kes sööb kõike ja naudib väga nii toidu valmistamist kui ka söömist.
Süüa tuleks rõõmuga
Veikko peab äärmiselt oluliseks puhtalt kasvatatud toitu: “See, mida me sööme, mõjutab ju meid kõiki.” Teisalt ei tohi tema sõnul ära eksida toitumispropagandasse, kus spetsialistid pakuvad erinevaid ja mõnikord vastukäivaid lahendusi, sest võluretsepte pole olemas. “Pigem peaks lähtuma esivanemate tarkusest, et süüa võiks kõike, sest normaalne toitumine ongi tervislik toitumine,” arutleb mees. “Püüan oma toidusedelis leida mitmekesisuse. Südamega tehtud toit ja veel selline, mis on spetsiaalselt sulle tehtud, on alati väga maitsev. Ma naudin väga erinevaid toite ja selget lemmikut nimetada on ikka üsna keeruline.”
Südamega tehtud toit on alati väga maitsev.
Üks on aga kindel: sööma peaks alati rõõmuga. “Söömine on üks osa meie elust,” rõhutab Veikko. “Süüa tuleb elamise nimel, aga sinna saab lisada ka emotsionaalsema poole.” Näitlejat hämmastab, kui paljud inimesed satuvad toitumiskavadega tutvudes segadusse. Omast kogemusest ütleb ta, et nii toitumine kui ka treenimine nõuavad järjepidevust. “Kui teed korralikult trenni, ei pea kõike endale keelama.”
Veikkol on kahju nooremast põlvkonnast, kes ei mõista, et paljud tooted, nagu kartulikrõpsud, tekitavad sõltuvust. Samas on teine äärmus see, et tänavatoitu seostatakse automaatselt rämpstoiduga. “Head tänavatoitu lihtsalt serveeritakse nii, et seda saaks käest süüa, rämpstoidu teeb rämpsuks ikka see, millest toit on valmistatud,” selgitab mees.
Hommikune jooks ja hommikupuder
Veikkole meeldivad väga Eesti neli aastaaega, sest siis on loodusring nähtav ja jälgitav. Iga aastaaeg pakub omaette elamusi, kusjuures ükski aasta ei ole eelmisega täpselt sama. “Kunagi ei tea ette, milliseks üks või teine aastaaeg kujuneb,” räägib mees. Tema sõnul peame ümbritsevat looduskeskkonda võtma tõsiselt ja leidma igas hetkes midagi meeldivat. “Kõiges tuleb leida positiivne, sest selle põhjal kujundame ise selle, kui terved me oleme. Miinusmärgiga mõtted teevad ainult halba.”
Aastaajad mõjutavad ka toitumist. Veikko väitel tuleks võimalikult palju süüa hooajalist ja kodumaist toitu. Praegu on olukord muidugi kõige keerulisem, sest värskeid kodumaiseid vilju on raske leida. Nõnda tuleb panustada sügisel salve kogutud juurviljadele ja sissetehtud hoidistele.
Talv meeldib Veikkole ometi väga, sest siis saab suusatada. Kuigi viimased talved on olnud soojad ja lumevaesed, tuleb mingi rada Otepääle kindlasti ka tänavuseks talvehooajaks ning näitleja kavatseb suusarõõme nautida nii palju, kui töökoormus vähegi lubab. Sporti teeb ta aga aasta ringi, sõltumata ilmast. Kõik tema hommikud algavad võimlemisega. “Elus olles peab liikuma,” põhjendab Veikko lihtsalt. Pärast võimlemist jookseb ta tunnikese rahulikus tempos kümmekond kilomeetrit, vahel teeb ka kiiremaid ringe. Kui aga lumi maas ja suusarajad sees, võib ta jätta hommikuse jooksuringi vahele ning minna päeval suusatama. Suusarajale
võib Veikko ennast unustada, veetes seal võimaluse korral isegi kuni viis tundi jutti. Loomulikult osaleb ta alati ka Tartu maratonil, kui see ainult toimub. Näitleja ei pinguta liigselt saavutuste tagaajamisega, ent annab endast parima. Eeskätt on eesmärgiks nauding, lõpptulemus paarkümmend kohta ees- või tagapool pole tähtis.
Kui teed korralikult trenni, ei pea kõike endale keelama.
Hommikusele treeningule järgneb alati hommikupuder. Veikko on harjunud lapsest saati hommikuti putru sööma. Talle sobib rutiin, et ajab ennast hommikul üles ja hakkab liigutama. Samuti jälgib näitleja, et õhtune sööming ei jääks liiga hiliseks ning portsjon ei oleks liiga suur. Kokkuvõttes polegi õige toitumine keeruline.
Etendus popkorni pühamus
Läinud sügise kaalukaim töö oli Veikkole novembri lõpus Apollo kinos Solaris lavale toodud etendus “Mehed”. Tegemist on intiimse improvisatsioonilise komöödialavastusega, kus Veikko mängib koos Tiit Suka ja Margus Prangeliga. Näitlejad kehastavad laval justkui iseennast. Tekst on kohandatud isiklikult neile ning sellele on lisatud täiendusi nende tegelikust elust. Veikko sõnul on etenduses eneseiroonia piiripealne ja kindlasti on neid, kellele see ei meeldi, kuigi piirist üle astuda ei taheta. Ent eks piir ole iga inimese jaoks ka pisut erinevas kohas.
Etenduse muudab eripäraseks asjaolu, et seda mängitakse kinos. Veikko sõnul on kinosaalides lavastamine tõusev trend. Uusi kinosaale projekteeritaksegi juba nii, et neid saaks kasutada ka teatrisaalina. Osa lavastuse kujundusest näeb ekraanil. Kinosaali suurim mugavus on vaatajaile istmed. Näitleja peab aga kinosaalis arvestama kino eripäradega, sest kinno on tavaks kaasa osta sööke ja jooke. Teatrisaalis oleme harjunud vaikusega, keegi ei krõbista midagi. Kinosaalid seevastu on alati olnud tuntud popkornikrõbina ja -lõhna poolest. Õnneks pole Eestis seni olukord nii hull, nagu Veikko on kogenud Londonis muusikalietendusel. “Külastajad tulid muusikali vaatama, suured kilekotid käes, lisaks ühe kaenla all hunnik popkorni, teise all kaheliitrine kokakoola,” vahendab ta. Ja see polevat sealses ühiskonnas mingi erand, vaid üsna igapäevane nähtus.
Kui tööd pakutakse, siis peab vastu võtma
Armastatud ja looduskaunis kodulinnas Otepääl on Veikko saanud viimastel kuudel olla väga vähe. Paar-kolm päeva nädalast on võtnud Kanal 2 ekraanil näidatava telesarjas “Siberi võmm” võtted. Lisaks on tal osa ETV nostalgiat pakkuvas telesarjas “ENSV”. Samuti teeb Veikko kaasa Vanemuise muusikalis “Mamma mia!” Peale kõige muu korraldab Veikko eneseväljenduse ja suhtlemise koolitusi ning käib õhtujuhiks ja pulmavanemaks.
Ta on õppinud autosõidu, aga ka jooksmise ajal teksti omandama. “Autosõit on rutiin, see aeg annab võimaluse teatavaks meditatsiooniks,” märgib näitleja ja põhjendab oma suurt koormust: “Pean arvestama, et kogu aeg ei pruugi nii palju tööd olla.”