Pirtsakas diiva ananass

Ananassi kodumaad on Brasiilia ja Paraguay, kust see vili levis üle Lõuna- ja Kesk-Ameerika ning jõudis ka Mehhiko maiade ja asteekideni. 15.–16. sajandil Ameerikasse seilanud eurooplastele meeldis ananass sedavõrd, et peatselt kandsid nad selle oma koloniaalvallutuste käigus üle kogu maailma laiali. Ananassi hakati kasvatama kõikjal, kus oli piisavalt päikest ja soojust. Tänapäeval on suurimad ananassitootjad Costa Rica, Tai ja Filipiinid, kuid ananassi kasvatatakse ka Kariibi mere ja Vaikse ookeani saartel, Austraalias ning mujalgi.

Peagi pärast Euroopasse jõudmist sai ananassist jõukuse ja luksuse sümbol, millega ülikud püüdsid üksteist üle trumbata. 18. sajandil oli ananass sama ihaldusväärne nagu värske kaaviar või trühvlid. Oma ananassikasvuhoone oli Louis XV-l, Katariina Suurel, Charles II-l ja paljudel teistel tolle aja ülikutel. Nii mõnigi kord juhtus, et eksootiline vili seati küll pidulaual aukohale, kuid ära seda ei söödud – nõnda saadi see ka järgmisel pidusöögil imetlemiseks ja kadeduse tekitamiseks välja panna.

Ananassitaimed on umbes meetrikõrgused rohttaimed bromeelialiste sugukonnast, kuhu kuulub hulganisti meilgi toas kasvatatavaid ilutaimi. Toataimena kasvatatakse mõnikord aknalaual ka ananassi. Kui lõigata poest ostetud ananassil pealmine tutt maha ja pista kasvusubstraati (eriti kevadel, mil juurdumise tõenäosus suurem), saab varsti tõesti pisikese ananassitaime. Kui jätkub kannatust kasta ja väetada, võib umbes viie aasta pärast oodata ka vilja.

Ananass on isegi looduses aeglane taim: kasvanduses kulub esimese vilja valmimiseni 20 kuud, seejärel valmib 14–15 kuu pärast veel teine vili. Kasvandustes kasvavad ananassid hiiglaslikel põldudel, mis meenutavad mõneti meie kapsapõlde.

Magus, magusam, kõige magusam

Värske ananass on meeldivalt magushapu, mahlane ja vürtsikas. Selles on märkimisväärsel hulgal C-vitamiini, mis kuumutades hävib, seetõttu võiks ananassi talvel süüa eelkõige värskelt. Ananassis leidub ka kaaliumi, magneesiumi ja foolhapet. Selle vilja tarvitamine suurendab vedeliku väljutamist organismist, olles nii väidetavalt abiks kaalulangetajatele. Ananass sisaldab hulgaliselt looduslikku ensüümi bromelaiini, mis parandab seedetegevust.

Kuigi konserveeritud ananass pole nii vääruslik nagu värske, pakub seegi maitseelamusi. Ananassikonservi ostes tasuks tähelepanu pöörata suhkrusisaldusele: omas mahlas konserveeritud viljad sisaldavad pisut vähem suhkrut kui siirupikonservid. Tööstuses kasutatakse ära ka ananassi koor ja südamik – nendest
tehakse äädikat ja toidulisandeid ning tarvitatakse loomasöödaks.

Kauplustes müüdavad ananassid on sageli poolküpsed ja ideaalist kaugel, kuid selles pole süüdi kaubandus – ananassid ongi ühed pirtsakamad viljad. Seitsmest kraadist madalamal kaotavad need oma lõhna ja maitse intensiivsuse, toasoojas aga riknevad paari päevaga. Poest koju toodud ananassi pole mõtet kapi peale
küpsema panna, sest ananass, nagu ka näiteks viigimarjad, viinamarjad, granaatõunad ja tsitruselised, ei järelvalmi.

Millega sobib kõige paremini?

Mitu põlvkonda eestlasi on kasvanud ananassi-šokolaadi võrratu maitsekombinatsiooniga: kommivabrik Kalev teeb šokolaadiga kaetud ananassi-vahvlikomme juba 1945. aastast. Proovi ka ananassi-šokolaadidippi või šokolaadivahtu ananassitükkidega!

Suurepärane kooslus on ananass ja kookospähkel – ega muidu oleks Piña Coladast, mis koosneb ananassimahlast, rummist ja kookospiimast, saanud üleilmselt menukas kokteil.

Ananass sobib täiendama igasuguseid puuvilja-marjasalateid, eriti aga apelsine, maasikaid ja vaarikaid.

Magushapu ja mahlakas ananass sobib kokku mitmesuguste linnuliharoogadega. Eriti hea klapp on ananassil aga sealiha ja peekoniga. Nii ongi Mehhikos populaarne tänavatoit ananassi-sealihavardad: küpsemise ajal lihale valguv mahl pehmendab seda ja annab roale tumeda karamellise pinna. Vardaliha serveeritakse soojal maisijahust takol koos punase sibula viilude, ananassi, laimimahla ja rohelise koriandriga.

Ananassis sisalduval bromelaiinil on omadus lagundada valke ja sel moel liha pehmendada, sestap kasutatakse ananassimahla sageli tugevamate lihade, näiteks veiseliha marinaadis.

Consorzio del Prosciutto di Parma ehk Parma singi ühendus soovitab Parma sinki just ananassiga. Ananassi magus mahlakus täiendab singi soolakust, sarnaseid pähkliseid noote leidub nii ananassis kui ka pikalt laagerdunud toorsingis. Tee proovi: mässi Parma või mõni muu kvaliteetne toorsink ümber ananassitüki ja paku eelroaks – see ei jää meloni-singi kooslusele raasugi alla.

Juustulaual sobib ananass täiendama täidlasi rikkaliku maitsega juuste, nagu Comté ja Parma.

Tekst: Heidi Vihma