Näitleja ja ajakirjanik Jüri Aarma on reisidel proovinud kõiksugu veidraid toite, kuid iga päev sööb ta peamiselt vaid suppi.
Mis oli teie lapsepõlve lemmiktoit?
Minu lapsepõlv möödus suhteliselt ekstreemsetes tingimustes Siberis. Seal ei saanud lemmikutest väga juttu olla – kõht oli kas täis või tühi. Siiani on meelde sööbinud vorstivõileivad, mida ema pani isale tööle kaasa, kui isa vabaks sai ja hakkas metsaveoautojuhiks. Vatipükste taskus bensiinist läbi imbunud võileib või osa sellest, mida isal ei olnud aega päeval süüa ja mina õhtul ära sõin. See odav keeduvorst, mis lõhnas mõrkjalt bensiini järele, miskipärast meeldis mulle. See on minu lapsepõlve esimene meenutus toidust.
Kas teie toitumisharjumused on ajaga muutunud?
On küll. Mida vanemaks saan, seda vähem püüan süüa. Ja võimalikult vedelaid asju. Supp koormab organismi oluliselt vähem kui biifsteegi tallanahk või tihe kartul. Seetõttu piisab mulle praegusel ajal kord päevas supist. Õnneks on seda kõikjalt saada ja piisavalt odav ka. Varem sai õgitud ja oma kõhtu igat moodi punni aetud. Noorena talus organism seda ka paremini. Praegu vaatan, et mida vedelam toit, seda parem.
Mõni naljakas või veider kogemus seoses toiduga?
Jäin Lõuna-Koreas vahele, sest seal olid kõik toidud mu jaoks hästi ekstreemsed ja võõrad. Olime ühes söögikohas, kus laual seisis 17 vaskkatlakest, millest kõige uhkem oli ilma kaaneta keset lauda: seal sees olnu meenutas mingisuguseid marju. Proovisin neid kaamera ees süüa ja ütlesin otse välja, et see on küll väga imelik rahvusroog – maitseb nagu plastmass. Siis tuli giid ja ütles, et vabandust, see ongi plastmass, te sõite lauakaunistuse ära. Tiina Park (telesaate “Reisile minuga” produtsent) oli seepeale natuke kuri ning jättis lõigu karistuseks saatesse sisse.
Reisimine ja toiduelamus, mis kohe meenub? Kas valite reiside sihtkohti ka sealsest köögist lähtudes?
Ei, mitte kunagi. Meenutan oma isa tarkust: inimene ei peaks pool tundi pärast söömise lõpetamist meenutama, mida ta sõi, sest on palju tähtsamaid asju, mille peale mõelda. Ma ei limpsa keelt toidumälestuste järele nagu prantslased, kellele söök pole mitte vajadus, vaid seiklus. Nad ütlevad aventure, mis tähendab prantsuse keeles seiklust. Nemad lähevad süües seiklema.
Ebaõnnestunud toidutegu või halb toiduelamus mõnes söögikohas?
Ootamatu ja mulle harjumuspäratu oli Tiina Pargi eestvedamiselt külaskäik Michelini tärni restorani Prantsusmaal Le Havre’is. Neli valgetes kinnastes kelnerit tõid kaamerate ees kandilise taldriku moodi asjal mingisugused rohulehed või kuivatatud kõrrelised. Sinna peale valati kuuma vett ja kõigele lisaks lörts mingit sousti. Ja see oli siis supp. Väga kallis ja hinnaline supp. Ma usun seda täiesti. Aga see oli väga veider. Ma ei ütleks, et see ei maitsenud, kuid meenutas mulle kõige vähem suppi. See oli tõesti seiklus, ainult et mina oleksin piirdunud pigem hernesupiga. Aga ma hoidsin seal suu kinni. Mu ümber olid väga targad, tähtsad ja lugupeetud gurmaanid ning seal ei maksa ühel matsil laiutada. Mind on õpetatud nii, et ära mine oma toitumiskommetega mujale poosetama. Kui sa oled supinahk ja sulle pakutakse külas praadi, siis ära hakka jonnima. Seda ei ole ilus teha. Inimesed on sinu nimel vaeva näinud, nemad pole süüdi, et see ei ühti sinu unistusega. Oma süüd ei maksa teiste kaela ajada.
Kas olete kunagi nälga kogenud?
Mis on nälg? Tühja kõhtu olen tundnud kõvasti, eriti tudengipõlves. Elasin nõukogude ajal, mil toonase Võidu söökla räpane keldrikorrus pandi õhtul kell seitse kinni. Seal maksis pool portsu hernesuppi 6 kopikat ja leib oli ilma rahata laual. Need kuus kopikat sain paar bussipeatust ringi käies enamasti maast leituna. Läksin selle rahaga enne kella seitset Võidu sööklasse, sain terve viilu leiba ja ühe kulbitäie kuuma hernesuppi, mis koosnes peamiselt vedelikust ja mõnest hernest. Nii saigi tühja kõhu tunne peidetud.
Mida arvate toiduga seotud moevooludest – taimetoitlus, paleodieet, toortoitumine jne?
Ükski liialdus pole kunagi tervislik. Toortoitumine ei ole meie kliimatingimustes põhjendatud. Ma võin eksida, ma ei ole mingi asjatundja, kuid minu arvates pole ka veganlus meie kliimas õigustatud. Igasugused muud moevoolud on tulnud ja läinud. Kord ei tohi muna süüa, siis ei tohi piima juua. Inimene peab otsima toitumises ikkagi tasakaalu. Pikapeale, kui oled juba aastakümneid vana, ütleb keha sulle ise, mida sa peaksid manustama, et õhtuni vastu pidada ja end hästi tunda. Ma ei käi vooludega kaasas ega arva, et see oleks õige.
Kas on midagi, mida te üldse ei söö?
Ei ole. Ei tohi. Inimesed on toiduga vaeva näinud ja kui nad seda sulle pakuvad, pole nemad süüdi, et see sulle ei maitse. Siis ole viisakas ja näksi, aga ära ütle: fui, see ei maitse mulle üldse, palun koristage see laualt ära. Ma olen oma elus söönud madusid ja koeri. Ei tea, kas kassi ka, vist mitte. Koera sõin Vietnamis. Huvi pärast olen reisidel kõiksugu kummalisi olluseid, vaalaliha ja hobuseliha proovinud. Ka kumõssi joonud. Need olid kõik teataval määral vastuvõetavad.
Millised on teie igapäevased toitumistavad? Mida toidu puhul tähtsustate?
Hommikune lahja kohv ja üks võileib sinna juurde. Sellega on hommikusöök täidetud. Lõunaks, nagu ütlesin, söön ühe supi. Ja õhtul ka vahel mõne võileiva. Nii et mitte eriti palju. Kui inimene sööb 3–4 tunni takka natuke, on see kasulikum kui ajada kolm korda päevas suures koguses midagi sisse ja siis puhiseda.
Retsept, mida teate une pealt?
Oskan une pealt muna keeta. Neli ja pool minutit. Täitsa söödavalt tuleb välja. Viimane kord sõin näiteks hanemuna. Nurusin selle “Lauluga maale” saate reisil endale külakostiks kaasa ja sõin ära.