Kes armastab kookosküpsiseid, Raffaellot, Malibu likööri, see armastab ka kookospiima. Kookospalmimaade inimesed kasutavad kookospiima samal moel kui meie lehmapiima: joogiks, suppides, hautistes, küpsetistes, magustoitudes.
Et pähklist saab piima, seda teadsid eurooplased juba keskajal: mandlipiim kuulub nii mõnegi keskaegse hõrgutise koostisse. Samal moel kui mandlipiima, tehakse piima ka kookospähklist. Proovige järele: segage 100 g riivitud kookospähklit 200 ml kuuma veega, laske segul pool tundi madalal kuumusel keeda, kurnake ja pressige pähklisegu võimalikult kuivaks. Tulemuseks on hõrgult lõhnav, pehmelt pähkline ja natuke magus piimasarnane vedelik. Mõnikord peetakse kookospiimaks hoopiski seda vedelikku, mis voolab välja poolitatud kookospähklist – noorel viljal on seda rohkem ja see on piimjas, küpsel viljal muutub see peaaegu läbipaistvaks. See sobib suurepäraselt jahutavaks suvejoogiks ja Piña Colada segamiseks, aga õigem on seda nimetada kookosmahlaks, mitte -piimaks.
Kookospalmid kasvavad peaaegu kõigis troopilistes maades: Kagu-Aasias, Indias, Mehhikos, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Need kasutatakse üleni ära: tislerid hindavad nende puitu, lehtedest tehakse köisi, vaipu ja kangaid, need on ka heaks katusekattematerjaliks, pähklikoored on olnud kasutuses anumatena. Pähklitest saab aga terve eine.
Tekst: Heidi Vihma