Imikute ja väikelaste kokkupuude toiduallergeenidega

Millal alustada lapsel lisatoiduga?

Lisatoiduga alustamise soovituse teeb imikule (alla aastane laps) arst. Hea praktika on lisatoitu esimest korda lapsele tutvustada, kui laps on terve. Iga uut lisatoitu on soovituslik lapsele anda ennelõunasel ajal. Seda seetõttu, et juhul, kui uus toit tekitab probleeme või allergilise reaktsiooni sümptomeid on tähtis last jälgida. Kuna öösel on seda raskem teha, siis ei soovitata uut toitu anda õhtul. Lisatoiduga alustamine on oluline arenguetapp mitte ainult seetõttu, et see kujundab laste tuleviku toitumisharjumusi, vaid see on ka aeg, mil areneb välja laste immuunsus.

Toiduallergia ja muud allergiahaigused (atoopiline nahapõletik, astma, allergiline nohu, nõgestõbi ja anafülaksia) on viimastel aastakümnetel muutunud üsna sagedaseks. Allergia tekkimiseks on vaja pärilikku eelsoodumust, ent ka kokkupuudet allergeenidega ning teatud keskkonnategureid. Allergia korral reageerib immuunsüsteem ülemäära, olgu see toit, tolmulest, loomakarvad või õietolm. Küll aga teame, et soolestikus elaval mikrobioomil on oluline roll immuunsüsteemi arengus ja küpsemises. Rinnapiima saavatel lastel on soolestikus allergia eest kaitsvaid baktereid rohkem kui toidusegu saavatel.

Mida pakkuda esimeseks lisatoiduks?

Hea tava on tutvustada lapsele korraga ainult ühte uut komponenti ja seda teha kolme kuni seitsme päeva vältel. Nii sobib lisatoiduga alustamiseks näiteks vaid lillkapsapüree omaette mitte aga kartuli-lillkapsapüree või kartuli-porgandi-lillkapsapüree. Kui lapsel vaevusi ja allergilisi sümptomeid ei teki, võib talle järgmise nädala jooksul lisaks proovitud toidule julgelt pakkuda järgmist uut toitu.

Sellised köögiviljad nagu spinat, peet ja hiina kapsas sisaldavad võrreldes teiste köögiviljadega rohkem nitraate - sellepärast ei soovitata neid anda lapsele enne esimese eluaasta lõppu. Kindlasti ei sobi need alla kuuekuuse beebi toiduks, sest looduslikud nitraadid muutuvad organismis nitrititeks, mis seovad veres olevat rauda ja võivad lapsel häirida hapniku transporti kudedesse. Puuvilju ja marju on soovituslik imikule pakkuda püreeks keedetuna alates kuue kuu vanusest, kuid mitte esimese lisatoiduna.

Enne, kui otsustate mõne kindla toiduaine oma lapse toidusedelist välja jätta, tasub kindlaks teha, kas laps on tõesti selle suhtes allergiline ning kas välistamine on tõepoolest vajalik. Kui keeldute lapsele andmast näiteks piimatooteid ainult sellepärast, et märkasite pärast söödud jogurtit nahal mõnda punetavat täppi, siis ei ole teie otsus põhjendatud. Nõnda võib pikemas perspektiivis tekkida mõne toitaine puudus, mis omakorda mõjutab lapse arengut. Kui teil on kahtlus, et lapse organism reageerib mõnele toiduainele omapäraselt – tekib kõhulahtisus, oksendamine, lööve, puhitus või mõni muu haigusnäht, tuleks esmalt nõu pidada perearstiga, kes suure tõenäosusega suunab lapse allergoloogi vastuvõtule. Kui lapsel on allergia, on peamine ravimeetod välistav dieet, mille vajaduse, ranguse ja kestuse määrab allergoloog.

Milline toiduaine võib põhjustada imikutele allergiat?

1. Esimene ja imikutele kõige sagedamini allergiat põhjustav toiduaine on lehmapiimavalk. Lehmapiima on soovituslik hakata väikelapsele toidu kõrvale joogina andma alles teisel eluaastal. Juhul, kui laps saab veel rinnapiima või piimasegu, ei ole mingitki vajadust talle lehmapiima pakkuda. Lehmapiimaallergia on organismi kõrgenenud tundlikkus piimavalkudele – kaseiinile, laktalbumiinile, laktoglobuliinile. 75% juhtudest allergia taandub, kui laps on saanud kolmeaastaseks. Enam kui 90% lastest, kellel see allergia imikueas tuvastati, kujuneb kuni kuuenda eluaastani välja piimavalgutaluvus. Piimavalguallergia tunnuseks võivad olla seedehäired, näiteks rohekas ja limane väljaheide, või kõhulahtisus, aga ka nahalööve, sügelus, nõgestõbi ja dermatiit. Lehmapiimaallergia võib põhjustada häireid ka mitmete siseorganite töös ja viia anafülaktilise šokini.

Kui lapsel tuvastatakse lehmapiimaallergia ja imik saab rinda, peab imetav ema oma menüüst välja jätma kõik piimatooted. Kui aga last toidetakse pudelist piimaseguga, tuleb valida osaliselt või täielikult hüdrolüüsitud kuivsegud, milles piimavalk on täielikult lagundatud. Raskematel juhtudel tuleb loobuda ka või, sh selitatud või ehk ghee kasutamiset ja veise- ning noorveiselihast.

2. Imikute toiduallergeenidest järgmisel kohal on nisu. Allergilisi reaktsioone põhjustavad tavaliselt nisuvalgud – albumiin, globuliin, gliadiin ja gluteen. Nisuallergia sümptomid – suu limaskesta ja kurgu turse, sügelus, nõgestõbi, atoopiline dermatiit, ninakinnisus, peavalu, vesised silmad, hingamisraskused, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja isegi anafülaktiline šokk – võivad ilmneda mõne minuti jooksul pärast kokkupuudet allergeeniga, aga ka mõne kuni 48 tunni möödudes. Nagu teised allergiad, võib seegi aja jooksul täielikult kaduda. Kõige sagedamini kaob nisuallergia 3–5-aastaselt. Tasub meeles pidada, et nisuallergia ja tsöliaakia vahele ei saa tõmmata võrdusmärki.

Nii nisu kui ka lehmapiima võivad sisaldada väga paljud harjumuspärased toiduained, mida me iga päev ostame, aimamata, et need sisaldavad ka nisu või piima, mistõttu tuleb toidu koostisainete nimekirja väga hoolikalt kontrollida.

Soovituslik on imikule tutvustada esmakordselt teravilju nagu nisu-, rukki- ja odrapudru väheses koguses ja enne lapse kuue kuu vanuseks saamist. Kui laps hakkab nisu, rukist ja otra esmakordselt saama 17-26 elunädala ja rinnapiimaga toitmise ajal, siis on suurem tõenäosus, et neil tekib nende teraviljade suhtes hea taluvus ning väheneb tsöliaakiarisk.

Imiku esimene pudru keedetakse veega mitte lehmapiimaga! Sobiva konsistentsi saamiseks võib lisada pudrule rinnapiima või piimasegu. Võid ja väikese koguse lehmapiima võib pudrule lisada alles teisel elupoolaastal, kui laps on pudru söömisega harjunud.

Soovituslik on vältida esimeseks pudruks mitmeviljahelbeid!

Mida peaks siis sööma ja millega saaks nisu asendada? Müügil on palju erinevaid tooteid, mis traditsioonilisi valgest nisujahust tooteid suurepäraselt asendavad, näiteks on hea variant nisujahu asemel kasutada tatra-, riisi-, rukki-, odra-, kaera-, maisi- või mandlijahu. 

3. Kolmas kõige levinum allergeen on munavalge. Munavalges sisalduva valgu kõrge allergiaohu tõttu on mune soovitatav väikelaste toidus kasutada alles pärast ühe aasta vanuseks saamist. Munakollane on madalama allergiariskiga, seetõttu soovitatakse alguses kasutada just seda ja alles siis proovida kogu muna. Munakollast võib menüüsse järk-järgult kaasata alates lapse 8. elukuust. Tasub tähele panna, et muna kuumtöötlemine vähendab allergiaohtu. Munaallergiat esineb umbes 1,6% alla kaheaastastest lastest ja osal neist see kaob enne kolme- kuni seitsmeaastaseks saamist. Munaallergia korral peavad nii laps kui ka rinnaga toitev ema lapse esimesel eluaastal loobuma munast ja seda sisaldavatest toitudest.

Toiduainete tutvustamise päevik

Toiduallergiad esinevad erinevate reaktsioonitüüpide ja ilmingutena. Sõltuvalt sellest, millised on allergiaga seotud immunoloogilised mehhanismid ning kui kiiresti ilmingud avalduvad, võib toiduallergiad jagada kaheks:

1. Kiire ehk kohe avalduv toiduallergia. Vaevused ilmnevad 15-30 minuti jooksul pärast söömist. Allergilised reaktsioonid tekivad mõne minuti kuni kahe tunni jooksul ja võivad ilmneda:

• nahal ja limaskestadel (nõgestõbi, punetus, sügelus, turse);
• seedehäiretena (oksendamine, kõhuvalu või -lahtisus);
• hingamisteedes (köha, lämbumine, vilistav hingamine, hingamisraskused, hääle kaotus, pitsitav tunne rinnus);
• südame-veresoonkonna häiretena (teadvuse muutus, vererõhulangus, kahvatus, minestamine).

Olukorda, mil patsient kogeb ilminguid rohkem kui ühest elundkonnast, nimetatakse anafülaksiaks. Toiduallergia kõige tõsisem tagajärg on anafülaktiline šokk. Kiired allergilised reaktsioonid võivad olla eluohtlikud!

2. Aeglast toiduallergiat nimetatakse sageli talumatuseks. Hiliste reaktsioonide korral ilmnevad sümptomid tavaliselt 24- 72 tunni pärast.

Kõige sagedasemad ilmingud on kõhuvalu, iiveldus, kõhukinnisus või - lahtisus, erinevat liiki nahalööbed (välja arvatud nõgestõbi). Aeglase toiduallergia korral suudavad patsiendid sageli allergeeni väikestes kogustes taluda.

Selline jaotus on oluline, kuna selle alusel määratakse kindlaks, milliseid allergiateste, aga ka toitumisnõuandeid arst soovitada võib.