Makrotoitaineteks on valgud, rasvad ning süsivesikud. Nimi „makro“ tuleneb kreeka keelest, kus see tähendab suurt. „Suuri“ toitaineid peabki tarbima grammides ning rohkem kui vitamiine ning mineraalaineid. Makrotoitained on nagu suured organismi vundamendi ehitusblokid, kuhu vahele mahuvad mikrotoitained, et maja püsti püsiks.
Eesti 2017. aasta toitumissoovituste järgi peaks täiskasvanud inimese toidulaual olema 10-20% toiduenergiast valke, 25-35% rasvu ning 50-60% süsivesikuid. Üks gramm rasvu annab 9 kcal, 1 gramm valke 4 kcal ning 1 gramm süsivesikuid samuti 4 kcal. Mida kujutavad endast aga meile vajalikud makrotoitained ning milleks on neid organismil vaja?
Valk
Valgud koosnevad aminohapetest ning osalevad pea igas organismi talitlusvaldkonnas - varieerudes immuunsüsteemi koordineerijatest kuni keha ehitusmeeskonnani välja. Ka DNA vajab töötamiseks aminohappeid, millest valmistatakse erinevate ülesannetega kehavalke. See protsess eeldab kehavalkude sünteesiks 20 erinevat aminohapet, millest 11 suudab organism ise valmistada, kuid 9 peame saama toidust. Sageli hinnataksegi toitu selle aminohappelise koostise järgi- näiteks kana, liha, mereannid, kinoa ning munad loetakse täieliku aminohappelise koostisega toiduaineteks, kuid taimsed toiduained nagu teraviljad, pähklid ja seemned mittetäielikkudeks. Samas on võimalik lihtsasti kombineerida kaunviljad ja täisteratooted, et saada kätte kõik vajalikud aminohapped ilma, et peaks tarbima liha või loomset toorainet.
Rasv
Rasvhapete molekultüüpe on kahte sorti- küllastunud ning küllastumata. Küllastunud rasvhappeid leidub rasvastes lihatoodetes ning piimatoodetes, võis ning juustus. Need pärinevadki peamiselt loomsetest allikatest, kuid ka kookosõli kuulub küllastunud rasvhapete alla. Küllastumata rasvhappeid (monoküllastumata ja polüküllastumata) saab pähklitest, seemnetest, nende ja muude taimede õlidest, õliviljadest nagu avokaadost ning rasvastest mereandidest. Eestlaste toidulaual kipub sageli olema liigselt küllastunud rasvhappeid, kuid vähe küllastumata rasvhappeid, ning seetõttu soovitatakse vähendada just rasvase liha ja rasvaine tarbimist ning suurendada pähklite (näiteks kreeka pähklid) ja seemnete (näiteks kanepiseemned) söömist. Samuti on soovitatav tarbida kala vähemalt 3 korda nädalas, et saada sealt polüküllastumata rasvhappeid. Rasva vajab inimorganism eelkõige organite ümber kaitserüüks ning energiavaruks/allikaks. Kõik meie rakud on ümbritsetud rasvamolekulidest membraaniga, mis pakuvad rakule kaitset ning viivad neist ka toksilisi ühendeid välja. Seetõttu ei tohiks rasva kindlasti oma menüüs alahinnata, kuid tuleks tähelepanu pöörata just sellele, mis kogustes milliseid rasva-allikaid tarbida.
Süsivesikud
Süsivesikuid meie toidus kahte sorti- kiiresti ning aeglaselt imenduvad süsivesikud. Kiiresti imenduvad süsivesikud on organismile kohesed energiaallikad ja lihtsasti omastatavad, mistõttu nende lagundamine annab veresuhkrule hea platvormi, kust kiiresti üles hüpata, ühe salto teha ning ka sama kiiresti alla kukkuda. Selline veresuhkru kõikumine võib tekitada väsimust ning on potentsiaalseks ohuks keha hormonaalsele tasakaalule (nii naistele kui ka meestele). Neid süsivesikuid leidub peamiselt magustajates (suhkrud, mesi, siirupid), valgetes makaronides, pagaritoodetes, maiustustes, piimas (piimasuhkur), mahlades ning isegi puuviljades. Aeglaselt imenduvad süsivesikud koosnevad mitmetest suhkrumolekulidest, mille lagundamiseks läheb kehal rohkem aega ning seetõttu on neil stabiilsem mõju veresuhkrule. Selliste süsivesikute hulka kuuluvad ka kiudained, mis on üliolulised toitained soolestiku headele mikroobidele, kes aitavad oma tubli tööga hoida meie keha ja meele tugeva ning terve. Aeglaseid süsivesikuid leidub täisteratoodetes, puu- ja juurviljades ning kaunviljades. Süsivesikud on kehale väga olulised, kuid tuleks jälgida, milliseid ja kui palju neist süüa.