Sageli tekib küsimus, miks peavad mahetooted olema pakendatud. Ostes tooteid, mis on justkui keskkonna- ja tervisesõbralikud, tundub vastuoluline, et neid ümbritseb saatanlik pakend. Miks see nii on?
Esmalt tuleb mõista, et mahetoitude reguleerimisel kehtivad ranged ja väga konkreetsed seadused, mis kaitsevad tarbijat eksitamise eest. Mahetooteid tuleb tavatoodetest selgelt eraldada, et tagada nende puhtus ja usaldusväärsus. Keegi ei soovi, et meile müüakse maheda pähe midagi, mis polegi tegelikult puhtalt kasvatatud ja säilitatud. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks peavad mahetooted olema tavatoodetest mingil kujul eraldatud ning pakendamine on selleks üks, tõsi küll mitte parim, võimalus. Kui poes müüakse näiteks nelja erinevat sorti õunu ning nendest üks sort on mahe, siis tuleb mahetoodang tavatoodetest eraldada.
Tõsi, mõnedes kauplustes müüakse mahetooteid ka lahtiselt, kuid see eeldab seadusest tulenevalt igale poele eraldi loa taotlemist just selleks ette nähtud alale. Kui võrrelda siinkohal ühte mahepoodi suurte jaekettidega, kellel on üle Eesti sadakond poodi, siis ajaline ning rahaline kulu kajastuks lõpuks ka toote lõpphinnas.
Pakendite taastöötlemine tuleb viia kõrgemale tasemele
Teiseks, pakendite roll on olulisem, kui me arvame. Paraku oleme tarbijatena olnud pakendite suhtes liialt hooletud ning metsaalused ja ookeanid on prügi täis, millest omakorda on sündinud maailmakoristust propageerivad alagatused. On siiski imekspandav, et me pole ühiskonnana veel välja nuputanud ühtset süsteemi, kuidas mõistlikult pakendit sorteerida ning taastöödelda. Õnneks on teadlikkus oluliselt paranenud ning pakendi „revolutsioon“ juba täies hoos käimas. Jääb vaid loota, et varsti on need lahendused olemas ja saavad osaks tarbijakäitumisest.
Pakend sai kunagi loodud õilsal eesmärgil pikenda toidu säilivusaega. Paraku on aga meie hooletu suhtumine pakenditesse toonud keskkonnale väga palju probleeme. Lahtiselt müüdava toidu letid näevad apetiitsed välja ning kaalutletult toiduga toimetades võikski see olla ainuõige lahendus. Küll aga on üsna selge, et tänapäeva tarbijad eelistavad mugavust, mis tähendab, et pakendatud tooted on tihti populaarsemad, kuna need säilivad kauem ja on käsitsemisel hügieenilisemad. Pakendite negatiivse maine muutmiseks peame leidma paremaid lahendusi pakendite taaskasutamiseks ja oskuslikumaks käitlemiseks. Samuti tuleb veel enam keskenduda sellele, kuidas viia pakendite taastöötlemine kõrgemale tasemele.
Toidu raiskame on keskkonnale kahjulikum kui pakend
Kuigi toidu pakendamine võib tunduda keskkonnale kahjulik, on tegelikult toidu raiskamine veelgi suurem probleem. On tõestatud, et kui pakendimaterjal on kvaliteetne, õigesti sorteeritud ja taastöödeldud, siis on selle keskkonnamõju väiksem, kui toidu raiskamisest tuleneval jalajäljel. Näiteks kui ostame lahtist salatit, on suurem tõenäosus, et see rikneb kiiremini, põhjustades toidukadu. Sellise toidukao CO2-heide on suurem kui kvaliteetses pakendis oleva salati puhul, mis säilib kauem, läheb sorteerimisse ja suunatakse taaskasutusse, näiteks terassilaua valmistamiseks. Seega võib korrektne pakendamine ja jäätmete vähendamine aidata meil leida tasakaalu keskkonnasäästlikkuse ja praktilisuse vahel.
Igal mündil on kaks külge. Mahetoit, mida kasvatatakse armastuse ja hoolega ning ilma taimekaitsevahenditeta, võiks ideaalis olla pakendivaba. Kuid nagu paljude teiste teemade puhul, on ka siin lahendused tavalised kompleksemad, kui esialgu arvata võime. Arvestades tarbijate mugavussoove ja toidu säilimisvajadusi peame leidma tasakaalustatud lahendused, mis vastavad nii seadusandlusele kui ka tarbijate ootustele. Seni jääb vaid loota, et tehnoloogia areneb piisavalt kiiresti, et me jõuaksime tarbitava ka tõhusalt taaskasutada.