Legendi järgi olevat Savoia küpsised ehk Savoiardid välja mõelnud Savoia hertsogi õukonnakondiiter selleks, et avaldada muljet külla oodatavale Prantsusmaa kuningale.
Õhulised keelekujulised küpsetised õnnestusid nii hästi, et neid süüakse pea kõikjal maailmas ka sadu aastaid hiljem.
Inglased nimetavad neid küpsiseid ladyfingers’iteks ehk daamisõrmedeks, juudid lapsesõrmedeks, meil kannavad need keelekeste, Türgis ja Indoneesias kassikeelte nime, prantslaste jaoks on need boudoir’id ehk buduaariküpsised, mõnel pool hoopiski šampanjaküpsised – heal lapsel mitu nime.
Legendid on küll kaunid, iseasi, kas neid alati uskuma peab.
Itaalia või Prantsusmaa?
Pealegi pretendeerivad savoialaste kõrval autorsusele teisedki rahvad. (Kõrvalepõikena olgu mainitud, et Savoia on andnud nime teiselegi köögikuulsusele, Savoia või ka Savoy ehk käharkapsale. Nime on kapsas saanud küll Savoialt, pärit on see aga pigem Inglismaalt või Hollandist.)
Ajalooliselt hõlmab Savoia ehk Savoie (Savoie pr keeles, Savoia it keeles) piirkonda Lääne-Alpides, mida valitseti vaheldumisi praegu Prantsusmaa piiridesse jäävast Chamberyst ja Itaalia Torinost. Tegemist oli iseseisva ja üpris võimsa riigiga, mis kaotas iseseisvuse alles aastal 1860 ning jagati Prantsusmaa ja Itaalia vahel ära. Nii et Prantsuse Savoie’l ja Itaalia Piemontel ning Liguurial on ühine ajalugu, kultuur ja muidugi ka toidukultuur, mistõttu on üsna mõistetav, miks pretendeerivad kuulsaks saanud küpsiste autorsusele nii itaallased kui ka prantslased.
Kõik algas suhkrust
Itaallased väidavad, et tegemist on põlise Piemonti piirkonna maiusega, prantslased omistavad nende väljamõtlemise au aga Prantsuse köögi suurkujule Antoine Carême’ile (1784–1833). Tõenäoselt ongi neid õhulisi keelekujulisi küpsiseid, mille peamisteks koostisosadeks on munad, suhkur ja jahu, küpsetatud mitmel pool maailmas. Ja nagu kõikide maiustega, nii algab ka Savoia küpsiste ajalugu suhkrust.
Pärsia oli esimene maa, kus õpiti esimese aastatuhande keskpaigas tootma suhkrut sel määral, et see muutus laiemalt kättesaadavaks. Koos Hispaania vallutanud moslemitega jõudis see 11.–12. sajandil Euroopasse, esialgu küll vaid ülikute ja valitsejate lauale. Paarsada aastat hiljem oli suhkur juba nii kättesaadav kaup, et küpsiseid hakkasid pakkuma ka tänavamüüjad ning nõnda jõudis magus lihtrahvani.
19. sajandil olid õhulised keelekujulised küpsised juba nii menukad, et nende valmistamiseks mõeldi välja spetsiaalne kott, mis sai nimeks Savoia kott ja mida võib pidada tänapäevase kondiitrikoti eelkäijaks.
Meie kanti olla need küpsised jõudnud tänu Vene tsaarile Peeter I ja tsaarinna Katariinale, kellele pakuti neid Prantsuse kuninga Louis XV vastuvõtul. Venemaa valitsejatele olid need sedavõrd meeldinud, et nad ostnud ära mitte ainult küpsised, vaid ka kondiitri ja saatnud nad kohe Peterburi.
Mitte ainult tee kõrvale
Britid krõbistavad daamisõrmekesi tee kõrvale, prantslased näksivad buduaariküpsiseid veini juurde, kuid ülemaailmse kuulsuseni jõudsid need itaallaste kuulsa tiramisu ja Vene köögist tuntud Charlotte’i koogi kaudu.
Nimelt on õhuliste Savoia küpsiste eripäraks poorne tekstuur, mis suudab imada endasse maitseid ja aroome ning muudab seetõttu need kihiti laotavad küpsised kookides ja magustoitudes asendamatuks. Nagu väikesed käsnakesed, võiks nende kohta öelda, kui käsnaga võrdlemine veidikegi isuäratavamalt kõlaks.
Tänapäevastes retseptides kasutatakse jahu kõrval mõnikord ka tärklist ja mannat. Mõni retsept näeb ette küpsetuspulbrit, teine äädikat ning viimistlemisel on kasutatud kristallsuhkru asemel ka tuhksuhkrut. Milline oli „originaalne“ savoiard, vaevalt et enam keegi teab, seetõttu pakume siinkohal välja ühe usaldusväärse uuema aja retsepti: Savioia küpsiste retsept >