Mõista-mõista, mis see on: ümmargune kui naeris, krõmps kui õun, maitse nagu redisel? Õige vastus on nuikapsas, suure kapsaste perekonna üks vähem tuntud esindajaid.
Nuikapsast nimetatakse saksa keele eeskujul ka koolrabiks ning selle eelkäijateks peetakse lehtkapsast ja naerist, millega see maitseltki kõige enam sarnaneb. Lehed meenutavad lehtkapsast ja juure laienenud osa ehk “nui” naerist või redist. Nagu kõik teised kapsad, mõjub nuikapsas korraga nii magusa kui ka mõrkjana. Siiski on nuikapsas kapsastest üks magusamaid, mahedamaid ja mahlakamaid. Hea värske “nui” võib olla isegi sama krõmps ja mahlane nagu koduaia õun, kuigi märksa vähem magus.
Nuikapsast tunnevad nii Ida- kui ka Kesk-Euroopa, muu maailm vähem. Esimesed usaldusväärsed andmed nuikapsa olemasolust pärinevad 16. sajandi saksakeelsetest raamatutest, kus leidub sellest isegi joonistusi. Suuremat menu kogus koolrabi 19. sajandi Saksamaal, mistõttu seda peetaksegi mõnel pool Saksa köögiviljaks.
Aretuse käigus kujunes välja hulganisti sorte, mis erinevad nii värvilt, kujult kui ka suuruselt. Nuikapsa “nui” võib olla ümmargune, lapik või ovaalne, värv varieeruda helerohelisest punase ja lillani, läbimõõt 5–20 cm.
Nuikapsas on vitamiinirikas dieetroog, sisaldades märkimisväärsel hulgal C-vitamiini ja kaaliumi, samuti B6-vitamiini, foolhapet, magneesiumi ja vaske. Nuikapsa lehtedes leidub rikkalikult A-vitamiini provitamiini – karoteeni. Energeetiline väärtus on madal – 100 g nuikapsast annab vaid 27 kcal.
Nuikapsa ostmine ja säilitamine
- Osta tasub ainult niisuguseid vilju, mis on tugevad ja kõvad, mitte kunagi neid, mis juba näitavad pehmenemise märke. Vili peaks olema plekkideta ja sile. Kui nuikapsast müüakse koos lehtedega, ei tohiks need olla närbunud.
- Koor tuleb eemaldada ainult juhul, kui see on paks ja kiuline. Kui koor on õhuke ja kiude pole tunda, sobib nuikapsast süüa koos koorega.
- Väidetakse, et nuikapsas säilib pärast koristamist mahlaka ja mõnusana vähemalt kuu või natuke üle sellegi. Kord juba koju toodud, peaks seda hoidma külmikus augulise kilekoti sees. Pikemaks säilitamiseks võib nuikapsast ka sügavkülmutada, kuid siis kipub vili muutuma hallikaks ega ole enam isuäratav. Värvimuutust võib mõnevõrra ära hoida, kui asetada tükeldatud nuikapsas enne külmutamist korraks keevasse vette.
Nuikapsa ettevalmistamine
Nuikapsas on osaliselt või täielikult kaetud kiulise koorega, mis ei pehmene isegi kuumutamisel. Noortel viljadel on see õhem, vanematel paksem, erinevusi võib olla ka sorditi. Puitunud koor tuleb eemaldada. Keetmisel-küpsetamisel võib seda teha nii enne kui ka pärast kuumutamist. Koos koorega aurutades-keetes säilib viljas rohkem väärtuslikke aineid. Samuti on koort pärast keetmist lihtsam eemaldada. Toore nuikapsa kasutamisel lõigatakse kõigepealt ära lehed ja varred (kui need on veel küljes), seejärel kooritakse, eemaldades ka koorealuse kiulise kihi.
Mida nuikapsaga teha?
Tänu ohtrale C-vitamiini sisaldusele on nuikapsast kõige kasulikum süüa toorelt, riivitult või tükeldatult salatites või suupistena koos dipiga. Nuikapsa lehed on samuti maitsvad, nende kasutamiseks võib eeskuju võtta lehtkapsast või nooremate lehtede puhul spinatist: lisada supile, salatile või vokiroale, küpsetada ahjus mõnusateks krõpsudeks, töödelda püreeks.
Toorelt maitseb nuikapsas justkui eriliselt mahlakas ja magus redis. Selle võib viilutaja või köögikombainiga lõigata paberõhukeseks, maitsestada soolaga ja niristada peale veidi head oliiviõli või anda lauale koos majoneesi baasil tehtud dipiga. Samuti võib riivida jämeda riiviga ning segada läbi meelepärase kastmega.
Suurepäraselt maitseb ahjus viilutatult või tükeldatult küpsetatud nuikapsas. Nõnda läheb vili veel magusamaks ja karamellistub, misjärel sobib see nii liha, kala kui ka taimse pearoa lisandiks. Suutäiesuurusteks tükkideks lõigatult sobib nuikapsas vokiroogadesse, suppidesse ning hautatult või aurutatult omaette kõrvalroaks. Valmista näiteks lihtne kookose-nuikapsakarri.