Porrulauku peetakse üsna igavaks aedviljaks, sest omaette roana ilmub see lauale haruharva. Ometi on tegemist mitmekülgse köögiviljaga, mis sobib nii iseseisvaks taimetoiduks kui ka liha-kala lisandiks või pastakastmeks.
Pikalt madalal kuumusel haududes saab porru iselaadi õrnalt magusa ja maalähedase maitse. Mida peenemad varred, seda lühem on küpsetusvõi keetmisaeg, suvised nõtked porrud vajavad palju lühemat kuumtöötlemist kui sügisesed tugevama tekstuuriga varred. Noori suviseid porrusid peetakse mõnel pool sama maitsvaks kui sparglit ja kutsutaksegi “vaese mehe spargliks”. Ka valmistamisviisid on sarnased: porrut keedetakse, küpsetatakse või hautatakse tükeldamata kujul. Erinevalt oma tugevamatest lähisugulastest sibulast ja küüslaugust ei hakka porru õrn ja peen mekk domineerima ega varjuta teisi maitseid.
Valge või roheline?
Porrulaugu valge osa on kasvanud maa all, roheline maa peal, seetõttu on need nii maitselt kui ka tekstuurilt erinevad. Enamasti näevad porruretseptid ette, et kasutatakse ainult õrna maitse ja pehmema tekstuuriga valget osa. Rohelised lehed on tugevamad, mõnikord ka kiulised ning vajavad seetõttu pikemat keetmist
või hautamist, sobides näiteks suppidesse ja hautistesse, mis saavad siis eriliselt hõrgu ja sügava maitse.
Porrulaugu rohelised lehed olid pikalt põlu all, veel kümmekond aastat tagasi libistas tuntud Briti telekokk kerge käeviipega rohkem kui poole porrulaugust – just selle rohelise osa – prügiämbrisse. Nüüd, mil taas väärtustatakse tooraine “ninast sabani” ärakasutamist, oleks see mõeldamatu.
Porru, nagu ka teised laugulised, on rikas mitmesuguste mineraalainete ja vitamiinide, eriti A-vitamiini poolest. Roomlased uskusid, et porru mõjub hästi häälele, seetõttu olevat keiser Nero söönud iga päev porrusuppi, teenides sellega ära “porruõgija” hüüdnime.
Mida porruga teha?
Toorelt kasutatakse porrut sageli salatites sibula leebema alternatiivina. Sarnaselt sibulaga annab porru salatile krõmpsu teravust, kuid teeb seda märksa leebemal moel. Porru on sibulast palju mahedama maitsega ja ka tekstuur on õrnem. Salatites soovitatakse kasutada porru valget osa. Rohelised lehed vajavad kuumtöötlemist – mida suuremad ja tugevamad, seda pikemalt. Porru valget osa võib keeta või hautada võis ja anda lauale koos majoneesi, vinegreti, sulavõi või Hollandi kastmega, küpsetada ahjus juustukatte all, hautada koorekastmes jne.
Porru sobib kokku kurgi ja munaga, enam-vähem samade kaaslastega nagu sibul. Eriti hea klapp on porrul peekoni, punapeedi, paprika, tomati, selleri, küüslaugu, seente, herneste, kala ja igasuguse lihaga. Sobib hästi ka kartuliga – pajas-potis kokku saades toimub kahe kõige tavalisema ja igapäevasema toorainega justkui kulinaarne maagia. Kergelt võis või õlis praetud porru annab uue kvaliteedi nii kartulipudrule kui ka prae- ja ahjukartulitele. Kulinaariaklassikaks on saanud kartuli- porru püreesupp ehk vichyssoise, mida serveeritakse traditsiooniliselt külmana.