Kui mõnd aedvilja saab koledaks pidada, siis on selleks juurseller – krobeline juurikas, millest kaupluses vaadatakse enamasti lihtsalt mööda. Tegelikult peituvad selleski viljas oma võlud.
Juurselleri lähisugulane varsseller paistab oma sihvakuse ja kauni rohelise tooniga kaugelt silma ning mõjub juba enne maitsmist krõmpsu ja värskena. Lisaks naudib see parajasti tähelepanu trendijoogi rohelise smuuti koostisosana. Verise Mary olulise kaunistuselemendina tuntakse varssellerit ammusest ajast ning ilusat elu on see elanud ka dipi saatjana. Juurseller ei tõota aga paksu koore alla peidetuna erilisi maitseelamusi, vaid tekitab tunde, et sellega tuleb enne sööma hakkamist näha veel kõvasti vaeva. Ometi tasub see ära!
Toores värske sellerijuur on mõnusalt krõmps ja pähkline, mis teeb temast suurepärase salatimaterjali. Kuumtöötlemisel, ükskõik kas küpsetamisel, praadimisel, hautamisel või keetmisel muutub juurseller kergelt magusaks. See teeb temast eriliselt mitmekesise kasutusega aedvilja, mis väärib talvisesse repertuaari võtmist.
Seller kogub populaarsust
Juursellerit kasutatakse laialdaselt Prantsusmaal ja Saksamaal. Tuntuim juurselleriroog on tõenäoselt prantslaste céléri remoulade: riivitud toores seller segatakse (parimal juhul kodutehtud) majoneesiga ning maitsestatakse roheliste ürtidega. Saksamaal kasutatakse juursellerit palju ja väga mitmesugustes roogades suppidest šnitsliteni. Seda keedetakse, hautatakse, röstitakse, praetakse, kasutatakse vormiroogades ja püreestatakse. Tihti leiab juursellerit just kala- ja linnuliharoogade lisandina. Peeneks hakitud või jämedalt riivitud juurseller sobib asendama varssellerit näiteks kuulsas Ameerika päritolu Waldorfi salatis. Briti staarkokk Jamie Oliver peab seda Ühendkuningriikide kõige alahinnatumaks köögiviljaks ja õpetab juursellerit pannil praadima nagu kartulit: lõikad väikesteks tükkideks, paned koos õliga praadima ning maitsestad tüümiani ja soolaga.
Meil aitab populaarsuse kasvule kaasa taimetoidu jätkuv väärtustamine, nõnda on kodu- ja restoranikokkade tähelepanu juurselleri vastu märgatavalt kasvanud. Tasapisi on see hakanud taldrikutele jõudma viiludena praetult, siidise püreena, krõmpsu salatikomponendina ja isegi hapendatult. Toitumisnõustajad soovitavad sellerijuurega asendada kartulit – annab vähem kaloreid, kuid rikkalikult organismile kasulikke aineid. Väärtuslike ainete sisalduse poolest ületab seller paljusid köögivilju. Omapärase lõhna ja maitse annavad eeterlikud õlid, mida leidub taime kõigis osades. Nagu vars- ja lehtseller, nii on ka juurseller täis kasulikke vitamiine, eriti B6-, C- ja K-vitamiini, ning mineraalaineid – fosforit, kaaliumi ja mangaani.
Selleripärg ja sellerikimp
Sellerite perekonna metsikud liigid kasvavad mitmel pool maailmas: Vahemere ääres, Hiinas, Indias, Uus-Meremaal, Californias ja Lõuna-Ameerikas. Aretamise käigus on aedseller saanud kolm teisendit: juurseller, lehtseller ja varsseller.
Sellerit tunti juba aastatuhandete eest. Kas ka toiduna, pole teada, küll aga rituaalse taimena. Ühest Egiptuse hauakambrist on leitud sellerilehtedest ja lootoslilledest tehtud pärjaga kaunistatud muumia, antiikaja olümpiamängudel tunnustati võitjaid mitte ainult loorberi-, vaid ka selleripärgadega.
Toidutaimena hakati Euroopa aedades sellerit kasvatama 16. sajandil esmalt Itaalias, mujal sai see tuntuks sajandkaks hiljem. Esialgu kasvatati väärt vilja ainult kloostrite ja aadlike aedades, kasutust leidsid nii lehed kui ka juured. Inglismaal hakati sellerit kasvatama 19. sajandi alguses kui ihaldusväärset haruldust. Victoria ajastul sai see meeletult populaarseks, jõudes mitte ainult lugematutesse koka- ja majapidamisraamatutesse, vaid ka lauaehtena (lehed ja varred muidugi, mitte juurikas) lillekimbu asemel vaasidesse.