Kasvanduskaladest on karpkala konkurentsitu liider, teda kasvatatakse isegi enam kui lõhet ja forelli. Karpi armastatakse nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas.
Karpkala pole looduslik liik, vaid aretatud Kagu-Aasia päritolu sasaanist. Kasvanduste lemmikuks on teinud teda mitte ainult kopsakas kere ja maitsev liha, vaid ka leplikkus – karp talub üsna hapnikuvaest vett ja tunneb end isegi väiksemates kalatiikides ja -kasvandustes mõnusalt. Talve üleelamiseks vajab ta jääkaane all vaid
natuke vaba vett. Looduses eelistab ta samuti seisvat või aeglaselt voolavat vett, rikast veetaimestikku ja mudast põhja. Kalakorüfee Vladislav Koržets peab võimalikuks, et juba keskajal ujus karpkala ka Padise kloostri tiikides. Kloostrid olidki kaua aega kõige kangemad karpkalakasvatajad, sest pikad paastud välistasid liha, kala oli aga lubatud.
Mitmes paigas on karpkala loodusesse ümber asunud. Igale poole ta aga ei sobi ja nii mõnigi kord on inimesel tulnud sekkuda, et oma suure sigivusega ei kahjustaks karpkala ökosüsteeme. Meie kliima on karpkalale natuke liiga jahe, kuid vähesel määral jõuab neid kasvandustest siiski kauplustesse ja mõnel pool Eestis on karp end sisse seadnud ka looduslikesse vetesse.
Soomused toovad õnne
Pehme valge lihaga karpkala hinnati Euroopas kõrgelt juba keskajal. Vaesemale rahvale seda alati ei jätkunud, kuid valitsejate ja ülikute laual oli karp sagedane külaline. Paljudes Kesk-Euroopa maades on karpkala traditsiooniline jõuluroog, soomused aga pistetakse rahakotti – need toovad õnne.
Kuna karpkala süüakse paljudes paikades, on sel ka mitmesuguseid valmistusviise. Karpi võib grillida, ahjus küpsetada, aurutada, väheses leemes keeta, hautada, väiksemaid ka frittida. Õllemaades kasutatakse karbi valmistamisel õlut, veinimaades veini, Hiinas riisiviina ja sealseid vürtse. Ümara kere ja lopsaka kõhuõõnega karpkala sobib väga hästi küpsetamiseks koos täidisega. Venemaal täidetakse kala enne ahjupanekut tatra ja seentega, Kesk-Euroopas köögivilja ja riisiga, Lõuna-Euroopas ka viinamarjadega.
Mõnikord põlastatakse karpi mudamaitse pärast. Tõsi, kuna suurema osa oma elust veedavad looduslikult kasvavad karpkalad põhjamudast toitu otsides, võib neil tõepoolest olla üsna tugev mudamaitse ja -lõhn. Alati ei pruugi olla, see sõltub kalade kasvutingimustest ja -kohast. Kasvandustest pärit kalade ebameeldiva kõrvalmaitse põhjuseks on aga tõenäoselt kalasööt – sealsed kalad ei pea ju toiduhankimiseks mudas tuhnima. Et kõrvalmaitse kaoks, peaks kasvanduskalu enne turustamist paar nädalat näljas hoidma, kuid alati seda ei tehta. Mudamaitse vähendamiseks soovitatakse kalu leotada äädikalahuses või piimas ja enne valmistamist eemaldada lõpused.
Ilusad ja vähem ilusad sugulased
Karpkala kõige kaunim sugulane on koi, Jaapanis levinud ilukala. Aretatud on see nagu karpkalagi sasaanist. Eri värvi ja tegumoega koitõuge on üle 100. Nagu meil korraldatakse tõukasside ja -koerte näitusi, peetakse maailmas mitmel pool koinäitusi.
Meie kohalikest kaladest on karpkalaga kõige lähemas suguluses kogred, latikad ja linaskid. Nagu karpkala, nii on ka linask tihti mudamaitseline. Latikas, maitselt karbiga kaunis sarnane, sisaldab palju pisikesi haralisi luid, mida on üsna tüütu kalast välja puhastada. Ühtekokku olla tal 130 luuroodu, mistõttu latikat valmistatakse enamasti tervelt ja ilma kastmeta, et luid saaks näppudega välja harutada.
Tekst: Heidi Vihma