Prosecco fenomen

Enne teist maailmasõda segas Harry’s baari baarmen Veneetsias kokku vahuveini sisaldava kokteili, mis sai oma nime 15. sajandi maalikunstniku Bellini järgi.

Eelmise sajandi kaheksakümnendatel sai Itaalias populaarseks aperitiiv, milles segunesid mullijook ning mõru ürdiliköör Aperol. See kokteil on viimase viie aasta jooksul kogenud tõelist taassündi kogu maailmas.

See Itaalia vahuvein ületas maailma kuulsaima vahuveini šampanja müügitulemused (300–320 miljonit pudelit aastas) juba aastaid tagasi, küündides nüüd järjepidevalt uskumatu poole miljardi pudelini aastas.

Me räägime loomulikult Proseccost!

Selle vahuveini päritolu kaitsmiseks otsustasid Veneto Friuli-Giulia-Venezia piirkondliku Prosecco konsortsiumi veinivalmistajad 2009. aastal Prosecco tootmiseks kasutatava peamise viinamarjasordi ümber nimetada Proseccost Gleraks, piirates sellega nime Prosecco kasutamist teistest Itaalia piirkondadest pärit vahuveinidel. Nad saavutasid sellega suure võidu. See kerge Itaalia vahuvein on pärast ülemaailmsest finantskriisi 2008. aastal kogunud uskumatult kiiresti populaarsust vahuveinisõprade seas üle kogu maailma. Finantskriis, mille käigus olid rikkad sunnitud kalli šampanja soodsama Prosecco vastu välja vahetama, ei ole joogi tuntuse kasvu ainus põhjus. Teine, isegi olulisem, on eluviis või isegi elustiil, mida Prosecco sobib suurepäraselt selle nautijate jaoks täiendama. See on elustiil, mille nurgakivideks on järgmised põhimõtted: „tagasihoidlik pidu, kuid toimub iga päev“, „me ei soovi midagi rasket ega tõsist, pigem kerget ja õhulist“, „mainekas luksustoode (peente mullidega vein), mida saame endale lubada“, „me ei soovigi midagi süüa, vaid tahame lihtsalt elu nautida“. Järgmine Prosecco tootjate konsortsiumi kindlalt edukas samm oli Prosecco Rosé stiili juurutamine möödunud aastal. Uut Prosecco Roséd on algusest peale positsioneeritud mainekama ja kvaliteetsema joogina, mille kauni värvi saamiseks tohib kasutada ainult nooblit Pinot Noiri viinamarjadest valmistatud veini. Kogu tootmisprotsess on range jälgimise all, sh vahuveini teine tavalisest pikem minimaalne käärimisaeg.

Nautijate sõnul ei ole Prosecco siiski sama mis šampanja. Ja tõesti, teoreetiliselt erineb enamiku Prosecco tootmistehnoloogia šampanja omast – Prosecco sees olevad mullid tekivad teisel kääritamisel ühes suures mahutis ja pudelitesse villitakse juba vahutav jook. See meetod võimaldab veinimeistril väiksema vaevaga kujundada joogi soovitud magusus ja happesus, reguleerida alkoholi kogust ning samuti on palju lihtsam valmistada lemmikjooki suurtes kogustes. Kindlasti väärib tähelepanu üks oluline seik. Nimelt erinevus Prosecco Spumante ja Frizzante vahel – mõlemad sõnad tähendavad, et teie valitud pudelis on mullid, kuid nende kogus ehk rõhk on erinev. Frizzante pudelites olev rõhk, mis moodustab mulle, on sarnane sõidukirehvidega – 1,5 kuni 3,5 atmosfääri. Neid veine peaks õigupoolest kirjeldama kui kerge mulliga vahuveine. Spumante sildiga pudelites on minimaalne rõhk vähemalt viis atmosfääri ja need on tulvil ihaldatud mullikesi!

Lühidalt Proseccost:

• Päritolupiirkond – Itaalia kirdeosa, Veneto ja Friuli-Venezia-Giulia
• Peamine viinamarjasort – Glera (enne 2009. aastat oli nimetus Prosecco), mida jook peab sisaldama vähemalt 85% ulatuses
• Valmistusmeetod – Charmat (teine kääritamine suures mahutis)
• Kaitstud geograafilise tähisega DOC Prosecco võib olla ilma mullita, frizzante või spumante
• Toodetakse nelja erineva magususega vahuveini: Brut, Extra Dry, Dry, Demi-Sec
• Kaks alampiirkonda – Treviso ja Trieste
• Kaks kaitstud geograafilise tähisega piirkonda – DOCG (kõrgeima kvaliteediga Prosecco): Asolo ehk Colli Asolani ja Conegliano-Valdobbiadene
• Kõik Prosecco veinid olid kuni 2019. aasta saagikoristuseni valged veinid, kuid alates 2020. aasta detsembrist lisati uus roosa vein Prosecco Rose, mille tootmisel võib roosa värvi saamiseks kasutada ainult viinamarjasordist Pinot Noir (Pino Nero) valmistatud veini.
• Väljaspool Prosecco DOC või Prosecco DOCG tootmispiirkondi valmistatud veine ei tohi nimetada Proseccoks, vaid neid tuleb eristada viinamarjade nimetuse järgi või mõnel muul viisil.