Jesuiidi misjonärid, kes läksid Lõuna- Ameerika indiaanlasi kristliku kiriku rüppe pöörama, märkasid põliselanike kombeid jälgides, et ühe teatud puu okstest valmistatud joogil olid imelised omadused. See vallandas nii füüsilist kui ka vaimset energiat, muutis keha tugevaks ja meele rõõmsaks.
Mõne aja pärast istutasid misjonärid neid jõudu andvaid taimi juba oma misjonijaamade ümbrusesse ja nii levis yerba mate valgete Uue Maailma kolonisaatorite hulgas misjonäritee või jesuiiditee nime all.
Teaduslikud uuringud on kinnitanud matetee tervislikkust. Yerba mate stimuleerib närvisüsteemi, vähendab valu ja isu. Sellest on abi mitme haiguse toetavas ravis, pikaajalisel tarbimisel parandab mate südame ja seedeelundite tegevust, laiendab veresoonkonda ning parandab mälu.
Üha populaarsem
Mate sisaldab kofeiini, kuid märksa vähem kui kohv või tee. Lisaks kofeiinile sisaldab mate teobromiini ja teofülliini, kofeiiniga samasse ksantiinide rühma kuuluvaid aineid (teobromiin on enim tuntud kui šokolaadis ja kakaos leiduv tuju tõstev aine, teofülliini leidub kakaos ja teepõõsa lehtedes). Lisaks ksantiinide erilisele kombinatsioonile leidub mates hulk vitamiine, mineraalaineid, aminohappeid ja antioksüdante.
Matet ehk yerba mate’t saadakse Lõuna-Ameerikas kasvava astelpõõsa Ilex paraguensis lehtedest. Mate on populaarne jook eelkõige Argentiinas, Uruguays, Paraguays, Brasiilias, Tšiilis ja Boliivias, järjest enam juuakse seda ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ilex paraguensis kasvab Lõuna-Ameerikas 10. ja 30. lõunalaiuse vahel, kus leidub talle vajalikul hulgal sademeid, soojust ja sobivalt viljakat pinnast. Paraguayst pärit taime on hakatud kultiveerima nii Brasiilia, Uruguay kui ka Argentiina subtroopilistes piirkondades. Matepuu kauget sugulast iileksit ehk astelpõõsast kasvatatakse ka meie aedades hinnatud igihalja ilupõõsana, mis sirgub parimal juhul meetrikõrguseks. Selle Lõuna- Ameerika sugulane on aga täismõõtmeis puu, mis võib looduses kasvada isegi seitsmemeetriseks. Matepuult ei korjata mitte ainult lehti, vaid murtakse lehed koos okstega. Lehed ja oksad kuivatatakse, sorteeritakse ja purustatakse.
Kuidas matet juua
Traditsiooniline mate valmistamise anum on pudelkõrvitsast metalläärega nõu kalebass. Joomiseks kasutatakse kõrt ehk bombilla’t, mille alumises otsas toimib sõelana laiem osa. Erinevalt põhjaameerikalikust kokteilijoomisest ei segata kõrrega nõus ringi, seda peetakse sobimatuks. Küll aga võib luristada, sest teisti matenõud tühjaks ei saagi.
Pudelkõrvitsast valmistatud matenõu peegeldas ammusel ajal omaniku maitset ja jõukust. Lõuna-Ameerika vanakraamipoodidest võib leida tõelisi hõbejalgadel seisvaid juveliiritöö imesid, mis ehtisid koloniaalajastu söögitubasid. Loomulikult olid ka nende juurde kuuluvad bombilla’d tehtud hõbedast. Lihtsamat sorti topsid on kaunistusteta ja bombilla’d odavamast materjalist.
Mate jagamine on läheduse ja usalduse märk ning traditsiooniliselt rüübatakse teed ühisest anumast, seda üksteisele edasi ulatades ja vahepeal taas veega täites. Traditsionalistid joovad ka praegu matet endiselt pudelkõrvitsast, kuid sobivad ka tavalised suuremat sorti kruusid või isegi klaasid. Suuremad seepärast, et siis ei lähe need kõrte raskuse mõjul ümber. Bombilla kulub aga ikka ära, sest selle sõelaga varustatud ots ei lase teepurul suhu tulla.
Tänapäeval tehakse matet ka tavalise tee- ja kohvikannuga, presskannuga, paberkotiteena, tassipõhjajoogina. Minu esimene mateelamus Lõuna-Ameerikas oli kõike muud kui traditsiooniline. Tšiili mägikülas suvitav brasiillane Marcello kasutas mate tegemiseks meie mõistes suurt piimakannu, mille ta joogi tõmbamise ajaks taldrikuga kinni kattis. Jõime seda tavalistest kodustest kruusidest.
Tekst: Heidi Vihma