Hibiskitee ehk karkade olevat olnud Kleopatra, hellenistliku Egiptuse viimase valitseja lemmikjook. Natuke jõhvikamahla meenutavat hibiskiteed juuakse nii soojalt kui ka külmalt – talvel soojendajana, suvel jahutajana.
Hibiski- või karkadeteed tehakse üheaastase rohttaime hapu hibiski tupplehtedest. Hapu hibisk on lähedalt sugulane meil toataimena tuntud rooshibiski ehk toakasega. Karkadeteed juuakse kõigil mandritel, kuid eriti populaarne on see Põhja-Aafrikas, iseäranis Egiptuses ja Sudaanis. Just neis kahes riigis kasvanud karkaded peetakse kõige kvaliteetsemaks.
Hapu hibisk armastab Egiptuse ja Sudaani liivast pinnast, sealset soojust ja valgust. Hapu hibiski kodumaa arvatakse olevat Kagu-Aasia, kuid tänapäeval kasvatatakse seda peale Egiptuse ja Sudaani veel Tais, Hiinas, Tansaanias, Malis, Senegalis ja Mehhikos. Uude Maailma arvatakse karkade olevat jõudnud koos Aafrika mustade orjadega ja Brasiilias olevat seda kasvatatud juba 17. sajandil. Igas riigis on hibiskiteel oma nimi. Euroopas tuntakse seda enamasti araabia keelest pärineva karkadena, mõnikord ka Sudaani teena.
Pikaealisuse eliksiir
Kui eelmise aasta jõhvikasaak otsas, saab karkadest mõnusa ja väidetavasti ka eriliselt tervisliku suvejoogi. Arvatakse, et karkadel on imeline võime nii alandada kui ka tõsta vererõhku: juues seda külmalt, vererõhk alaneb, kui aga kuumalt, siis tõuseb. Skeptikud küll väidavad, et see ei pruugi nii olla, sest meditsiinilisi
uuringuid pole tehtud piisavalt.
Araablased kutsuvad hibiskiteed reipuse ja pikaealisuse joogiks – usutakse, et karkade tugevdab veresooni, vähendab kolesteroolisisaldust, on antibakteriaalse toimega, mõjutab soodsalt maksa ja kõhunäärme talitlust, on allergiavastase toimega, kaitseb alkoholi toksilise mõju eest, reguleerib söögiisu ja parandab seedimist. Lisaks parandab hibiskis sisalduv kvertsitiin nägemist, aitab organismil puhastuda, väljutades mittevajalikke ainevahetusjääke, stimuleerib sapi tootmist, suurendab maksa kaitsevõimet ebasoodsate mõjude vastu, parandab ainevahetust.
Araablased kutsuvad hibiskiteed reipuse ja pikaealisuse joogiks.
Hapu hibisk on üleni söödav ja näljaaegadel on see andnud märkimisväärset toidulisa. Mõnel pool on seda lisatud salatitesse, näiteks segatud kokku lehtsalatiga. Karkadega maitsestatakse toitu, sellest tehakse moosi, siirupit ja kastmeid. Tänu intensiivsele värvusele on toidutööstused seda kasutanud toiduvärvina.
Tekst: Heidi Vihma